Kui antakse välja kordustrükke vanadest teostest või tõlgitakse midagi aastakümnete eest ilmunut, siis sageli otsustab ajahädas kirjastaja, üleväsinud kriitik või lihtsalt pohhuistlik toimetaja päev enne failide trükikotta läkitamist susata tagakaaneteksti sisse selle lause. Oleme seda lauset tema mitmetes variatsioonides juba sadu kordi kohanud reklaamides, sisututvustes, sotsiaalmeedia postitustes ja mujal ning meie aju on omandanud teatava immuunsuse. Sestap libiseb pilk enamasti temast üle nagu veevärgifirma nimest kanalisatsioonikaevu kaanel. Kuid ta tuleb vääramatu kindlusega üha uuesti ja uuesti.
Peaaegu alati väidab lause midagi stiilis, et “kuigi raamat on kirjutatud juba väga-väga ammu, on ta endiselt väärt lugemist” ja ongi täpselt nii banaalne kui kõlab. Tõdemusena ühendab ta endas pikantse kombinatsiooni sisutühjast pealiskaudsusest, vildakast kultuurinägemusest ja turundusdemagoogiast. Ka mittemidagiütlevat sõnumit saab edastada lugematutel eri viisidel ja seda võimalust ei jäta leidlik inimloomus muidugi kasutamata – räägitakse teoste suutlikusest “kõnetada ka tänapäeva inimest”, nende “kasvanud aktuaalsusest” ja “hämmastavast ajaproovile vastu pidamisest”. Sarnast vaimu kannavad turvalised käibefraasid “aegumatu klassika” või “kultusteos”, mis kiidetava sisu kohta midagi ei ütle.
Miks tollele nähtusele üldse tähelepanu juhtida? Kirjandusgurmaan tunneb ju igasugused ohumärgid kogemusest ära, kasvõi jätab igaks juhuks ostmata raamatud, mille kaas kuulutab bestselleristaatust kuskil teises maailma otsas või samanimelise Hollywoodi filmi valmimist. Ent alateadlikult mõjutavad kultuuris vohama löönud stampväljendused meid kõiki, mistõttu tuleks vohaja iseloomu vähemalt teadvustada, isegi kui tema vastu hangude ja tõrvikutega võidelda ei jaksa. Ning küsimus ei puuduta üksi kirjandusmaailma, samamoodi loobitakse sõnu näiteks uuslavastustest või perioodinäitustest rääkides.
Aktuaalsem–kui–kunagi–varem-retoorika suunab meid mõtlema ilukirjandusest kui millestki, mis peab alati ja oma loomisajale vaatamata võtma seisukoha tänapäeva suhtes, aitama tingimata mõtestada lugeja kaasaega. Sügavalt läbitunnetatud, mitmel tasandil töötav ja ambivalentse sõnumiga teos seda muidugi suudab, aga see on tänuväärne kaasprodukt, mitte eesmärk iseeneses. Üksiti võib väärt tekst panna igapäeva täiesti unustama, viia mõttes köitvalt võõrastesse aegruumidesse. Kuid eskapism, ehkki hingevirgutav, on küllap sama vähe kirjandusteose sisuline tuum kui mingisugune tulevikuoludele hõlpsasti rakendatav ühiskonnakriitika. Päevakohasust on igati õigustatud oodata ajakirjanduselt, ilukirjandusel on teised funktsioonid ja voorused, olgugi et kommertskirjastused oma pidevates ponnistustes uute raamatute müüki ergutada on rõhu jõuliselt mujale nihutanud.
Raamatud pole hooajakaup, enamgi veel, nad ei pruugi üldse olla kaup. Avalikud raamatukogud on neist tulvil ja ka need, kes saavad endale trükivärsket 30-eurost köidet lubada, ei pea seda ostma pimesi, vaid saavad enne laenutades terad sõkaldest eraldada. Või miks mitte hoopis astuda sisse mõnda hubasesse antikvariaati ja soetada suurepärane, võibolla tõepoolest aegumatu teos vaid mõne euro eest. Või leida see Raamatuvahetusest. Või ülepea loobuda uue kirjanduse juurde ostmisest, sulgeda ennast pisikesse aknata askeedikambrisse, kus on kõva rullmatt, ebamugav järi, aastane varu näkileiba ja üksainuke ammune aastakäik Loomingu Raamatukogusid, mida lugeda seni, kuni oskad kõigi vihikute sisu peast retsiteerida. Lõppude lõpuks on igaüks oma eluvalikutes – ja lugemisharrastuses – vaba. Aga, kui tohiksin soovitada, siis 1966. aasta aastakäik on üle prahi.Mulle näib, et kui me mistahes kunstivormi puhul tõstame kõigepealt esile teoste aktuaalsust, siis oleme millestki väga põhimõttelisest lihtsalt valesti aru saanud. Ilukirjanduse võlu avaneb alles sel momendil, kui me oleme valmis oma vahetust ümbrusest üle olema ja seda tehes loetusse tõeliselt sisse elame. Sest imed sünnivad ajakohatuses.
